Kirurgia, mis muutis mu kehapilti igaveseks

Sisu

• Ülevaade

Kui sain teada, et vajan avatud kõhuoperatsiooni, et eemaldada emakast melonisuurune fibroidkasvaja, olin laastatud. Mind ei häirinud see potentsiaalne mõju minu viljakusele. See oli arm.

Selle healoomulise, kuid tohutu massi eemaldamise operatsioon sarnaneks C-sektsiooni omamisega. Vallalise 32-aastase naisena kurvastasin, et järgmine mees, kes mind alasti näeb, ei oleks mees, kes oleks tõotanud mind haigena ja tervena armastada, ega isegi mitte armas poiss-sõber, kes oleks lugenud ma voodis, kui taastusin. Ma vihkasin mõtet, et näen välja nagu oleksin lapse saanud, kui tegelikult oli mul kasvaja.

Rohkem rafineerimistehast29: 6 inspireerivat naist määravad uuesti tüüpilised kehatüübid

Olin alati väga hoolikalt jälginud, et vältida vigastusi, korraldades elu, mis jättis mu heleda naha igasuguse püsiva rüvetamata. Muidugi, mul oli elus väiksemaid kriimustusi ja verevalumeid. Plekid. Tan jooned. Kuid need soovimatud märgid olid ajutised. Ma nägin oma bikiinipiirkonnas tekkivat armi kui lõhet peenes luuportselanis – soovimatut ebatäiuslikkust, mis pani mind välja nägema ja tundma end kahjustatud kaubana.

Pärast seda, kui olin kogu elu oma keha vihanud, hakkasin ma end lihtsalt oma nahas hästi tundma. Viimase aasta jooksul olin kaotanud 40 kilo, muutes end aeglaselt XL -st XS -ks. Peeglisse vaadates tundsin end esimest korda elus atraktiivse ja naiselikuna. Siis, ühel õhtul voodis lamades, tundsin oma kõhupiirkonnas eendit-kindlat massi, mis punnis ühelt puusaluult teisele.

Pärast diagnoosi valmistamist muretsesin operatsiooni invasiivsuse ja eesootavate pikkade nädalate pärast. Ma polnud kunagi varem noa all olnud ja mind hirmutas, kui mõelda, et kirurgi tera lõikas mind lahti ja käsitles mu siseorganeid. Anesteesia ajal torkasid nad toru mulle kurku ja sisestasid kateetri. See kõik tundus nii barbaarne ja rikkuv. Asjaolu, et see oli rutiinne ja mu keha tervendav protseduur, ei lohutanud. Tundsin, et mu emaka on reetnud.

Kõigi nende murede keskel kummitasid armid mind kõige rohkem. Mõeldes tulevastele romantilistele kohtumistele, teadsin, et tunnen end sunnitud selgitama, et armide ja kasvajate jutt pole kindlasti seksikas. Mu endine poiss-sõber Brian püüdis mind lohutada; ta kinnitas mulle, et see märk ei muuda mind tulevase partneri silmis vähem atraktiivseks, kes mind kindlasti armastaks ja armuks. Ma teadsin, et tal oli õigus. Aga isegi kui see hüpoteetiline poiss -sõber sellest ei hooli, hoolisin sellest ikkagi. Kas ma saaksin kunagi oma keha tõeliselt armastada?

Rohkem rafineerimistehast29: 19 poolakatantsu fotot tõestavad, et kõverad tüdrukud on halvad

Nädalatel enne operatsiooni lugesin ma Angelina Jolie-Pitti vastulauset New York Times, kirjeldades tema hiljutist munasarjade ja munajuhade eemaldamist. See oli järg tükile, mille ta kuulsalt kirjutas oma valikust läbida ennetav topeltmastektoomia-kõik operatsioonid, mille tulemused olid tõsisemad kui minu oma. Ta kirjutas, et see ei olnud lihtne: "Kuid on võimalik juhtida kontrolli ja lahendada peaga kõik terviseprobleemid," lisades, et sellised olukorrad on osa elust ja "pole midagi karta". Tema sõnad leevendasid mu hirme ja ebakindlust. Graatsilise eeskujuga õpetas ta mulle, mida tähendab olla tugev naine; armidega naine.

Mul oli veel vaja leinata oma keha kaotust, nagu ma seda teadsin. Tundub oluline, et saab võrrelda enne ja pärast. Mu toakaaslane pakkus end pildistada, millel oleksin täiesti alasti. "Sul on tõesti kena keha," ütles ta, kui lasin oma valgel froteeriidest hommikumantlil põrandale kukkuda. Ta ei uurinud mu figuuri ega keskendunud mu puudustele. Miks ma ei näinud oma keha nii, nagu ta nägi?

Operatsioonist ärgates küsisin esimese asjana kasvaja täpse suuruse kohta. Nii nagu emakasiseseid lapsi, võrreldakse kasvajaid sageli puu- ja köögiviljadega, et pakkuda lihtsat võrdlusraamistikku. Mesikaste melon on umbes 16 sentimeetrit pikk. Mu kasvaja oli 17. Ema arvas, et teen nalja, kui nõudsin, et ta läheks lähimasse toidupoodi meekastet ostma, et saaksin pildistada end haiglavoodist seda hoidmas nagu vastsündinu. Vajasin tuge ja tahtsin seda kergemeelselt paluda, postitades Facebookis võltsitud sünniteate.

Rohkem rafineerimistehast29: 3 viisi, kuidas end kohe enesekindlamalt tunda

Kuus nädalat pärast operatsiooni lubati mul jätkata enamiku tavapäraste tegevustega, sealhulgas seksiga. Sõbra pitbull Celeste sünnipäeval pidasin terve öö vesteldes sõbra sõbraga, kes oli just nädalavahetusel linnas. Temaga oli lihtne rääkida ja ta oli hea kuulaja. Rääkisime kirjutamisest, suhetest ja reisimisest. Rääkisin talle oma operatsioonist. Ta suudles mind köögis peo lõppedes ja kui ta küsis, kas ma tahan kuhugi minna, vastasin ma jah.

Kui jõudsime tema libeda butiikhotelli juurde Beverly Hillsis, ütlesin talle, et tahan duši alla minna, ja astusin suurde valgesse vannituppa. Ukse enda järel sulgedes hingasin sügavalt sisse. Vaatasin oma peegeldust peeglist lahti riietudes. Alasti, välja arvatud kõhtu kattev pruun Scar Away side, hingasin veel kord sügavalt sisse ja koorisin silikoonriba kehast eemale, paljastades õhukese roosa joone. Ma seisin seal ja vaatasin keha, mis mulle tagasi peegeldus, mu paistes kõhtu ja armi, mida olin iga päev jälginud, et märke paranemisest. Vaatasin oma silmi, otsides kinnitust. Sa oled tugevam kui välja näed.

"Me peame seda aeglaselt võtma," ütlesin talle. Ma ei teadnud, mida ma tunnen või kui palju mu keha vastu peab. Ta oli lugupidav ja kontrollis mind pidevalt, et näha, kas mul on kõik korras, ja olin. "Teil on suurepärane keha," ütles ta. "Tõesti?" Ma küsisin. Tahtsin protestida-aga arm, turse. Ta katkestas mu enne, kui jõudsin vaielda ja ma lasin komplimendil oma nahale, kõhule ja puusadele maanduda. "Teie arm on lahe," ütles ta. Ta ei öelnud: "See pole nii hull" või "See tuhmub" või "Pole tähtis". Ta ütles, et see on lahe. Ta ei kohtlenud mind nagu oleksin katki. Ta kohtles mind kui inimest, atraktiivset inimest nii seest kui väljast.

Ma olin nii palju aega muretsenud, et olen mõne uue inimesega haavatav, kuid see kogemus andis jõudu. See oli vabastav, lastes lahti mõttest, et mul on vaja teatud viisil välja näha, et mind näha saaks.

Järgmine kord, kui ma alasti vannitoa peegli ees seisin, tundsin end teisiti. Märkasin, et ma naeratan. Arm paranes edasi ja ka mina – aga ma ei vihka seda enam. See ei tundunud enam viga, vaid lahinguarm, uhke meeldetuletus minu jõust ja vastupidavusest. Olin läbi elanud midagi traumeerivat ja jäin ellu. Olin nii keskendunud haavamisele, et polnud suutnud ära tunda ja hinnata oma keha hämmastavat paranemisvõimet.

Diana elab Los Angeleses ja kirjutab kehapildist, vaimsusest, suhetest ja seksist. Võtke temaga ühendust tema veebisaidil, Facebookis või Instagramis.

See artikkel ilmus algselt rafineerimistehases29.

Ülevaade