Ballett aitas mul pärast vägistamist oma kehaga uuesti ühendust saada - nüüd aitan teistel sama teha

Sisu

• Ülevaade

Selgitada, mida tants minu jaoks tähendab, on raske, sest ma pole kindel, kas seda saab sõnadesse panna. Olen tantsija olnud peaaegu 28 aastat. See algas loomingulise väljundina, mis andis mulle võimaluse olla oma parim mina. Tänapäeval on see palju enamat. See pole enam lihtsalt hobi, töö või karjäär. See on vajadus. See on minu suurim kirg kuni surmani-ja selgitada, miks, pean minema tagasi 29. oktoobrini 2012.

Kõige rohkem jääb mulle silma see, kui põnevil ma olin. Kavatsesin uude korterisse kolida, olin just kooli vastu võetud, et lõpetada oma pedagoogikakraad, ja kavatsesin osaleda muusikavideo uskumatul kuulamisel. Kõik need hämmastavad asjad juhtusid minu elus. Siis peatus see kõik kriiskavalt, kui võõras inimene ründas ja vägistas mind metsas väljaspool minu Baltimore'i korterikompleksi.

Rünnak on hägune, kuna sain löögi vastu pead ja olin selle toimumise ajal vaevu teadvusel. Kuid olin piisavalt sidus, et teada saada, et rikkumise ajal on mind pekstud, röövitud, urineeritud ja sülitatud. Kui ma jõudsin, olid mu püksid ühe säärega minu küljes, mu keha oli kaetud kriimude ja kriimudega ning mu juustes oli muda. Aga pärast juhtunu või õigemini tehtu mõistmist juurde mina, esimene tunne, mis mul tekkis, oli piinlikkus ja häbi-ja seda ma kandsin endaga väga pikka aega kaasas.

Teatasin vägistamisest Baltimore'i politseile, täitsin vägistamiskomplekti ja esitasin tõenditeks kõik, mis mul oli. Kuid uurimine ise oli räige õigusemõistmine. Püüdsin olla kogu protsessi vältel terve mõistusega, kuid miski poleks saanud mind ette valmistada tundetuks, mille sain. Isegi pärast seda, kui ma katsumusest ikka ja jälle jutustasin, ei suutnud õiguskaitseorganid otsustada, kas nad jätkavad uurimist vägistamise või röövimisena – ja lõpuks loobusid selle uurimisest täielikult.

Sellest päevast on möödas viis aastat. Ja peale ikka kui ma ei tea, kes mind rikkus, siis ma isegi ei tea, kas mu vägistamiskomplekti üldse testiti. Tol ajal tundsin, et mind koheldakse nagu nalja. Mulle tundus, et minu üle naerdakse ja mind ei võeta tõsiselt. Üldine toon, mille ma sain, oli „Miks? sina las see juhtub?"

Just siis, kui arvasin, et mu elu ei saa enam laguneda, sain teada, et minu vägistamise tulemuseks oli rasedus. Teadsin, et tahan aborti teha, kuid mõte üksi seda teha hirmutas mind. Planeeritud lapsevanemaks olemine nõuab, et võtaksite pärast protseduuri endaga kaasa kellegi, kes teie eest hoolitseks, kuid keegi mu elust, perekonnast ega sõpradest ei ole ennast mulle kättesaadavaks teinud.

Nii et ma astusin üksi PP-sse, nuttes ja paludes, et nad lubaksid mul sellega toime tulla. Teades minu olukorda, kinnitasid nad mulle, et jäävad minu kohtumisele ja on igal sammul minu jaoks olemas. Nad võtsid mulle isegi takso ja hoolitsesid selle eest, et jõuaksin tervena koju. (Seotud: kuidas planeeritud vanemluse kokkuvarisemine võib naiste tervist mõjutada)

Sel ööl oma voodis lamades mõistsin, et olin veetnud oma elu ühe raskema päeva, lootes, et olen täiesti võõraste inimeste toeks. Olin täis vastikust ja tundsin, et olen kõigile teistele koormaks, sest mulle tehti midagi. Hiljem sain aru, et see on vägistamiskultuur.

Järgnevatel päevadel lasin oma piinlikkusel ja häbil endal end kurnata, langedes depressiooni, mis tõi kaasa joomise, narkootikumide tarvitamise ja naeruväärsuse. Iga ellujäänu käsitleb oma traumat erineval viisil; enda puhul lasin end ära kasutada ja otsisin olukordi, mis mu viletsusele lõpu teeksid, sest ma ei tahtnud enam siin maailmas olla.

See kestis umbes kaheksa kuud, kuni jõudsin lõpuks punkti, kus teadsin, et pean midagi muutma. Sain aru, et mul pole aega selle valuga istuda. Mul polnud aega oma lugu ikka ja jälle jutustada, kuni keegi lõpuks kuulnud mina. Teadsin, et vajan midagi, mis aitaks mul endasse uuesti armuda – et pääseda mööda nendest puudulikest tunnetest, mis mul oma keha vastu tekkisid. Nii tuli tants mu ellu tagasi. Teadsin, et pean selle poole pöörduma, et oma enesekindlus tagasi saada ja mis veelgi tähtsam - õppida end uuesti turvaliselt tundma.

Niisiis läksin tagasi klassi. Ma ei rääkinud oma juhendajale ega klassikaaslastele rünnakust, sest tahtsin olla kohas, kus mind enam pole et tüdruk. Klassikalise tantsijana teadsin ka, et kui kavatsen seda teha, pean laskma õpetajal oma käed minu peale panna, et vormi parandada. Neil hetkedel peaksin unustama, et olin ohver, ja lubama selle inimese enda ruumi, mida ma ka tegin.

Aeglaselt, kuid kindlalt hakkasin taas tundma ühendust oma kehaga. Enamiku päevade ajal peeglist oma keha jälgimine, oma vormi hindamine ja lubamine kellelgi teisel oma keha nii isiklikult manööverdada aitas mul taastada oma identiteeti. Kuid mis veelgi olulisem - see aitas mul toime tulla ja leppida minu rünnakuga, mis oli minu edusammude monumentaalne osa. (Seotud: Kuidas ujumine aitas mul seksuaalsest rünnakust taastuda)

Leidsin, et tahan kasutada liikumist, et aidata mul terveneda, kuid ma ei leidnud sealt midagi, mis oleks sellele keskendunud. Seksuaalrünnaku üle elanuna oli teil võimalus minna rühma- või erateraapiasse, kuid vahepealset võimalust ei olnud. Seal polnud ühtegi tegevuspõhist programmi, mis viiks teid läbi enesehoolduse, enesearmastuse või strateegiate uuesti õpetamise, kuidas mitte tunda end võõrasena oma nahas.

Nii sündiski Ballet After Dark. See loodi selleks, et muuta häbi nägu ja aidata neil, kes on üle elanud seksuaaltrauma, traumajärgse elu füüsisega hakkama saada. See on turvaline ruum, mis on kergesti ligipääsetav igasuguse rahvuse, kuju, suuruse ja taustaga naistele, aidates neil töödelda, taastada ja taastada oma elu mis tahes traumatasandil.

Praegu korraldan igakuiselt ellujäänutele töötubasid ja pakun hulgaliselt muid tunde, sealhulgas eraõpetust, sportlikku treenimist, vigastuste ennetamist ja lihaste pikendamist. Alates programmi käivitamisest olen lasknud naistel Londonist Tansaaniani minuga ühendust võtta, küsides, kas plaanin külastada või on seal sarnaseid programme, mida soovitada. Kahjuks pole neid ühtegi. Seepärast näen ma väga palju vaeva, et luua ülemaailmne võrgustik ellujäänutele, kasutades balletti komponendina, et meid kõiki kokku viia.

Ballet After Dark läheb kaugemale kui vaid üks teine ​​tantsuasutus või koht, kuhu minnakse vormis ja tervena. Selle eesmärk on levitada sõnumit, et võite tulla tagasi-et teil võib olla elu, kus olete tugev, võimekas, enesekindel, julge ja seksikas-ja et kuigi saate olla kõik need asjad, peate tööd teha. Siit tuleme sisse. Et teid suruda, aga ka seda tööd veidi lihtsamaks tegema. (Seotud: Kuidas liikumine #MeToo levitab teadlikkust seksuaalsest rünnakust)

Mis kõige tähtsam, ma tahan, et naised (ja mehed) teaksid, et kuigi ma taastusin üksi, pole teil seda vaja. Kui teil pole perekonda ja sõpru, kes teid toetaksid, siis teadke, et mul on ja võite minuga ühendust võtta ning jagada nii palju või vähe, kui vaja. Ellujääjad peavad teadma, et neil on liitlasi, kes kaitsevad neid nende eest, kes usuvad, et nad on kasutatavad objektid-ja selleks ongi Ballet After Dark siin.

Tänapäeval kogeb iga viies naine mingil eluperioodil seksuaalset vägivalda ja ainult üks kolmest neist teatab sellest kunagi. On aeg, et inimesed mõistaksid, et seksuaalse vägivalla ennetamine ja loodetavasti lõpetamine võtab meil kõigil, suurtel ja väikestel viisidel koostööd tehes, ohutuskultuuri.

Ülevaade