Kuidas teada saada, kas keegi tarvitab narkootikume: kõige levinumad nähud ja sümptomid

Sisu

• 1. Füüsilised märgid
• 2. Käitumismärgid
• 3. Psühholoogilised tunnused
• Kes on uimastite tarvitamise ohus kõige rohkem
• Mida teha kahtluse korral

Mõned sümptomid, nagu punased silmad, kaalulangus, äkilised meeleolu muutused ja isegi huvi kadumine igapäevaste tegevuste vastu, võivad aidata tuvastada, kas keegi tarvitab narkootikume. Sõltuvalt kasutatavast ravimist võivad need sümptomid olla erinevad.

Seega, kui mõned ravimid, näiteks kokaiin, põhjustavad enamasti käitumismuutusi, siis teised, näiteks marihuaana või LSD, psühholoogilisi muutusi, milles avalduvad näiteks agressioon, depressioon, põnevus või halb tuju. Lisaks põhjustavad peaaegu kõik ravimid füüsilisi sümptomeid, nagu näiteks silmade punetus, kaalulangus või värisemine.

Siit saate teada erinevate ravimitüüpide ja nende mõju kohta organismile.

1. Füüsilised märgid

Kõik ravimid avalduvad kehas erinevalt, kuid need on kõige tavalisemad füüsilised tunnused ja sümptomid:

• Silmad punased ja liigsete pisaratega;
• Õpilased suuremad või väiksemad kui tavaliselt;
• Tahtmatud silmaliigutused;
• Kiired kaalumuutused;
• Sage värisemine kätes;
• Raskused liikumiste koordineerimisel;
• Aeglane või muudetud kõne;
• Madal mürataluvus;
• Valutundlikkuse vähenemine;
• Kehatemperatuuri muutused;
• Südame löögisageduse ja vererõhu muutused.

Lisaks kipuvad regulaarselt uimasteid tarvitavad inimesed ka oma kuvandi pärast muretsema, hakates pidevalt samu riideid kandma või enne kodust lahkumist mitte valmistuma.

2. Käitumismärgid

Narkootikumid avaldavad tugevat mõju aju korrektsele toimimisele, põhjustades kasutajal muutusi tema käitumises ja isegi emotsioonides, mida ta väljendab. Mõned kõige levinumad muudatused on:

• Tööviljakuse langus tööl või igapäevastes tegevustes;
• Sagedased töölt puudumised või muud kohustused;
• Alustage tülisid hõlpsalt kodus või tööl;
• Teha ohtlikke tegevusi, näiteks juhtida autot pärast joomist või osaleda riskantses seksuaalkäitumises;
• Sagedane vajadus raha laenata;
• Huvi kaotamine sõprade ja pere vastu.

Teine väga levinud märk on soov alati olla üksi, vältides selliseid tegevusi nagu kodust lahkumine või sõpradega olemine. Tavaliselt tunneb inimene just neil hetkedel vajalikku privaatsust, et naasta narkootikumide kasutamise juurde, ilma et keegi seda teaks.

3. Psühholoogilised tunnused

Seda tüüpi märgid võivad ilmneda mõnel uimastitüübil, näiteks marihuaanal, LSD-l või ekstaasil, kuna need on võimelised tekitama tugevaid hallutsinatsioone, mis muudavad arusaama ümbritsevast. Nende märkide hulka kuuluvad:

• Kartmine või ärevus ilma nähtava põhjuseta pidevalt;
• On isiksuses äkilisi muutusi;
• Olla mõnel päevaajal põnevam ja hüperaktiivsem;
• Teil on äkilisi viha või kerge ärrituvuse hetki;
• Esitage vähem soovi teha igapäevaseid tegevusi;
• On madal enesehinnang;
• Elu mõtte kaotamine;
• Muutused mälus, keskendumisvõimes ja õppimises;
• Mingi tüüpi skisofreenia või paranoiliste ideede väljatöötamine.

Need muutused võivad olla ka mõne psühhiaatrilise haiguse, näiteks depressiooni, bipolaarse häire või skisofreenia sümptomid. Seega võib muutuste tegeliku põhjuse mõistmiseks olla vajalik pöörduda arsti poole, kes inimest tunneb, või seejärel viia inimene psühholoogi juurde.

Kes on uimastite tarvitamise ohus kõige rohkem

Igas vanuses, soost või majanduslikust seisundist pärit inimestel võib tekkida kiusatus narkootikume proovida ja nad võivad isegi sõltuvusse jääda. Siiski on mõned tegurid, mis on seotud uimastitarbimise alustamise suurema riskiga.

Mõned neist teguritest hõlmavad varasemat narkootikumide kasutamist perekonnas, psühhiaatrilisi häireid, nagu depressioon või tähelepanupuudus, sõprade rühma olemasolu, kus mõned inimesed kasutavad mõnda tüüpi uimasteid, pere puudumise tunne; olles pikema aja jooksul ravimitega kokku puutunud, kannatavad teiste survel või tarvitavad varakult.

Lisaks kasutavad narkootikume rohkem ka need, kellel on vaja reaalsusest põgeneda, nagu näiteks neil, kes kannatavad posttraumaatilise stressi all või kellel on näiteks ärevus- või paanikahood.

Mida teha kahtluse korral

Kui kahtlustatakse, et keegi võib narkootikume tarvitada, on kõige olulisem rääkida selle inimesega, et proovida aru saada, kas kahtlustusel on mingit alust. Sõltumata vastusest on oluline näidata inimesele, et olete valmis aitama kõiges vajalikus ja otsima vajadusel asjatundlikku abi. Noorukite puhul tuleb olla ettevaatlik, kuna lisaks muutustele, mida ravim kehas tekitab, toimuvad ka vanusespetsiifilised muutused.

Juhtudel, kui inimene on juba uimastisõltlane, on valetamise proovimine väga levinud, kuid abi saamiseks kättesaadavus on parim viis tõeni jõudmiseks. Nendel juhtudel on ainus ravivorm taastusravikliiniku või vastuvõtukeskuse, näiteks SUS-i psühhosotsiaalse hoolduskeskuse (CAPS) otsimine.

Enamikul juhtudel võtab sõbra või pereliikme uimastisõltuvusest loobumine palju aega, kannatlikkust ja kaastunnet.