Miks ma jooksen maratoni 6 kuud pärast lapse sündi

Sisu

• Beebijärgne fitness
• Uus eesmärk
• Ülevaade

Eelmise aasta jaanuaris registreerusin 2017. aasta Bostoni maratonile. Eliitmaratoni jooksja ja Adidase jooksu suursaadikuna oli sellest saanud minu jaoks iga -aastane rituaal. Jooksmine on suur osa minu elust. Tänaseks olen jooksnud 16 maratoni. Kohtasin isegi oma abikaasat (vilunud jooksja ja spordikiropraktik) 2013. aastal maanteevõistlusel.

Algselt ei uskunud ma, et jooksen võistluse. Eelmisel aastal olime abikaasaga võtnud sihikule veel ühe erilise eesmärgi: pere loomise. Lõppkokkuvõttes veetsime aga 2016. aasta ebaõnnestunult. Niisiis otsustasin vahetult enne registreerumise tähtaega oma mõtted "proovimisest" ära võtta ja pöörduda tagasi oma tavapärase elu ja jooksmise juurde. Saatuse tahtel saime sel päeval, kui ma Bostoni juhtimiseks registreerusin, teada ka, et oleme rase.

ma olin nii põnevil, kuid tõsi küll, ka pisut kurb. Kuigi ma otsustasin, et jooksen oma varajase raseduse ajal ikka veel treenides (kuulan oma keha ja logisin väiksemat läbisõitu), teadsin, et ma ei saa eliitväljakul osaleda, nagu tavaliselt. (Seotud: Kuidas raseduse ajal jooksmine valmistas mind sünnituseks ette)

Sellele vaatamata olin õnnelik, et raseduse esimesel trimestril suutsin enamus päevi joosta. Ja kui maratoni esmaspäev kätte jõudis, tundsin end suurepäraselt. 14. rasedusnädalal jooksin 3:05 maratoni, mis oli piisavalt hea meie pisipoja esimese Bostoni kvalifikatsiooni jaoks. See oli kõige nauditavam ja lõbusam maraton, mida ma kunagi jooksnud olen.

Beebijärgne fitness

Oktoobris sünnitasin poja Riley. Haiglas olles oli mul paar päeva, kus ma vaevu voodist tõusin. Ma sügelesin liigutama. Ma ihkan head higistamist, värsket õhku ja tugevat enesetunnet. Teadsin, et pean minema ja tegema midagi.

Paar päeva hiljem hakkasin temaga jalutamas käima. Ja kuus nädalat pärast sünnitust sain oma naistearstilt loa joosta. Mul oli vaginaalsetel sünnitustel tavaline pisaravool ja mu arst tahtis veenduda, et olen täielikult paranenud, enne kui ma end liiga palju pingutan. Esimestel sünnitusjärgsetel kuudel on kehas kiired ja tohutud muutused ning liiga vara alustamine võib ohustada vigastusi. (Samuti väärib märkimist, et iga keha on erinev. Mul on olnud sõpru, kes tunnevad end hästi vaid mõni nädal pärast sünnitust ja teised, kellel on see keerulisem.)

Üks mu sõber lõi ka #3for31 December Challenge'i (joostes 3 miili kõik 31 päeva kuus), mis aitas mul jooksmise harjumuse taaselustada. Kui Riley oli 3-kuune, hakkasin teda mõnele oma sörkkäruga jooksma kaasa võtma. Talle see meeldib ja see on minu jaoks suurepärane treening. (Uutele emadele seal: Proovige vankrit mägedest üles lükata!) Sörkiv jalutuskäru annab mulle ka vabaduse joosta, kui tahan, nii et ma ei pea ootama, kuni mu mees koju jõuab või lapsehoidjat hankima.

Varsti hakkasin ma oma riietesse mahtuma, mul oli poja jaoks rohkem energiat ja magasin paremini. Ma tundsin nagu mina uuesti.

Mu abikaasa ja mu sõbrad hakkasid ka Bostoni jaoks treenima. Mul oli tõsine FOMO. Mõtlesin pidevalt, kui vinge oleks näha oma pisikest meest kursuse ääres ja mis tunne oleks maratonivormi tagasi saada.

Kuid ma ei tahtnud oma treeningutasemes pettuda. Olen väga võistlushimuline inimene ja olin teadlik sellest, mida inimesed minu aeglastest Strava jooksmistest arvasid.Samuti võrdlesin pidevalt oma sobivust teiste naistega. Kui ma ei saanud joosta, tundsin end väga alla. Lisaks on maratoni jooksmine 6-kuuse rinnapiimaga kodus suur ettevõtmine – ma ei olnud kindel, et mul on aega isegi treenida. (Seotud: Fit Moms jagavad seostatavaid ja realistlikke viise, kuidas nad treeninguteks aega annavad)

Uus eesmärk

Siis eelmisel kuul palus Adidas mul osaleda Bostoni maratoni fotosessioonil. Pildistamise ajal küsisid nad minult, kas ma jooksen võistluse. Esialgu kõhklesin. Ma polnud trenni teinud ja mõtlesin, kuidas pikkade jooksude tegemine sobiks minu uute kohustustega emana. Kuid pärast abikaasaga rääkimist (ja otsustamist temaga vaheldumisi jooksu teha, et üks meist oleks alati Rileyga) otsustasin oma ebakindluse aknast välja visata ja lihtsalt minna.

Teadsin, et mul on võimalus näidata, kuidas treenida turvalisel ja nutikal viisil ning olla heaks eeskujuks kõigile värsketele emadele. Pärast seda, kui ma oma otsuse langetasin, olen üllatunud kogu positiivsest tagasisidest ja küsimustest, mida olen saanud sünnitusjärgse sobivuse kohta.

Ma ei ütle kõik peaks pärast lapse sündi maratoni jooksma tulistama. Aga minu jaoks oli see alati olnud minu "asi". Ilma jooksmiseta (ja ilma maratonideta) tundsin, et tükike minust on puudu. Sain teada, et lõppkokkuvõttes teeb see, mida sa armastad (olgu selleks siis stuudiotunnid, kõndimine või jooga), turvalisel viisil ja enda jaoks aja leidmine annab sulle suurepärase tunde ja teeb sinust lõpuks parema ema.

Minu eesmärgid Bostonis on sel aastal teistsugused – nende eesmärk on püsida vigastusteta ja lõbutseda. Ma ei hakka "võistlema". Ma armastan Bostoni maratoni ja mul on hea meel lihtsalt uuesti rajal olla, esindada kõiki tugevaid emasid ja näha oma last finišijoonel.

Ülevaade