Kas skisofreenia on pärilik?

Sisu

• Skisofreenia ja pärilikkus
• Skisofreenia muud põhjused
• Mis on skisofreenia erinevad tüübid?
• Kuidas skisofreeniat diagnoositakse?
• Ära võtma

Skisofreenia on tõsine vaimuhaigus, mis liigitatakse psühhootiliseks häireks. Psühhoos mõjutab inimese mõtlemist, taju ja minatunnet.

Rahvusliku vaimuhaiguste liidu (NAMI) andmetel mõjutab skisofreenia umbes 1 protsenti USA elanikkonnast, veidi rohkem mehi kui naisi.

Skisofreenia ja pärilikkus

Skisofreeniaga esimese astme sugulase (FDR) omamine on häirele üks suurimaid riske.

Kui üldises populatsioonis on risk 1 protsent, suurendab FDR-i, nagu skisofreeniaga vanem või õde-vend, riski 10 protsendini.

Risk hüppab 50 protsendile, kui mõlemal vanemal on diagnoositud skisofreenia, samas kui risk on diagnoositud identsel kaksikul - 40–65 protsenti.

Taanis 2017. aastal läbi viidud uuring, mis põhines üle 30 000 kaksiku üleriigilistel andmetel, hindas skisofreenia pärilikkuseks 79 protsenti.

Uuringus jõuti järeldusele, et põhinedes identsete kaksikute 33 protsendi riskil, ei põhine skisofreenia haavatavus ainult geneetilistel teguritel.

Kuigi pereliikmete puhul on skisofreenia oht suurem, näitab geenikodu viide, et enamikul skisofreeniaga lähedase sugulasega inimestel ei teki seda häiret ise.

Skisofreenia muud põhjused

Koos geneetikaga on skisofreenia muud võimalikud põhjused:

• Keskkond. Viiruste või toksiinidega kokkupuutumine või alatoitluse tekkimine enne sündi võib suurendada skisofreenia riski.
• Ajukeemia. Ajukemikaalide, näiteks neurotransmitterite dopamiini ja glutamaadi probleemid võivad skisofreeniale kaasa aidata.
• Ainete kasutamine. Teismelised ja noored täiskasvanud meelt muutvate (psühhoaktiivsete või psühhotroopsete) ravimite kasutamine võib suurendada skisofreenia riski.
• Immuunsüsteemi aktiveerimine. Skisofreenia võib olla seotud ka autoimmuunhaiguste või põletikuga.

Mis on skisofreenia erinevad tüübid?

Enne 2013. aastat jagati skisofreenia eraldi diagnostiliste kategooriatena viide alamtüüpi. Skisofreenia on nüüd üks diagnoos.

Kuigi alamtüüpe kliinilises diagnoosimises enam ei kasutata, võivad alamtüüpide nimed olla teada enne DSM-5 diagnoositud inimeste jaoks (2013. aastal). Nende klassikaliste alamtüüpide hulka kuulusid:

• paranoiline, mille sümptomiteks on pettekujutelmad, hallutsinatsioonid ja korrastamata kõne
• hebefreeniline või organiseerimata, sümptomitega nagu lamedad mõjutused, kõnehäired ja organiseerimata mõtlemine
• diferentseerimata, sümptomitega käitumine, mida saab rakendada rohkem kui ühe tüübi puhul
• jääk, sümptomitega, mis on eelmise diagnoosi järgselt vähenenud
• katatooniline, liikumatuse, mutismi või uimasuse sümptomitega

Kuidas skisofreeniat diagnoositakse?

DSM-5 järgi peavad skisofreenia diagnoosimiseks ühe kuu jooksul esinema kaks või enam järgmistest.

Vähemalt üks peab olema loendis number 1, 2 või 3:

1. pettekujutelmad
2. hallutsinatsioonid
3. korrastamata kõne
4. jämedalt organiseerimata või katatooniline käitumine
5. negatiivsed sümptomid (vähenenud emotsionaalne väljendus või motivatsioon)

DSM-5 on Psüühikahäirete IV diagnostiline ja statistiline käsiraamat, juhend, mille on välja andnud Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsioon ja mida tervishoiutöötajad kasutavad psüühikahäirete diagnoosimiseks.

Ära võtma

Uuringud on näidanud, et pärilikkus või geneetika võivad olla oluline skisofreenia arengut soodustav tegur.

Ehkki selle keerulise häire täpne põhjus pole teada, on skisofreeniaga sugulasi põdevatel inimestel suurem risk selle tekkeks.