Kaotasin jala vähki - siis sai amputeeritud modell

Sisu

• Ülevaade

Ma ei mäleta oma esialgset reaktsiooni, kui sain 9-aastaselt teada, et mu jalg amputeeritakse, kuid mul on selge vaimne pilt enda nutmisest, kui mind ratastega protseduurile kaasa aeti. Olin piisavalt noor, et teada saada, mis toimub, kuid liiga noor, et saada tõelist haaret oma jala kaotamise tagajärgedest. Ma ei teadnud, et ma ei suuda oma jalga kõverdada, et rullnoka taha istuda, või et ma pean valima auto, millesse sisse- ja väljapääsemiseks on piisavalt lihtne.

Vaid mitu kuud varem olin õega õega jalgpalli mängimas, kui murdsin oma reieluu-piisavalt süütu õnnetus. Mind viidi haiglasse kohe operatsioonile, et paus parandada. Neli kuud hiljem ei paranenud see ikka veel ja arstid teadsid, et midagi on valesti: mul oli osteosarkoom, teatud tüüpi luuvähk, mis oli mu reieluu nõrgestanud. Kohtusin onkoloogidega ja alustasin kiiresti mitut kemoteraapiat, mis võtsid mu keha rängalt. Arvan, et amputatsioonioperatsiooni päevaks kaalusin ma umbes 18 kilo [umbes 40 naela]. Ilmselgelt olin ma ärritunud, et hakkan jäseme kaotama, kuid mind ümbritses juba niipalju traumat, et amputeerimine tundus järgmise loomuliku sammuna.

Esialgu oli mul oma jalaproteesiga kõik korras, kuid see kõik muutus, kui ma teismeliseks sain. Olin läbimas kõiki kehapiltidega seotud probleeme, mida teismelised kipuvad läbi elama, ja nägin vaeva, et oma jalaproteesi vastu võtta. Ma ei kandnud kunagi ühtegi põlvpikkust lühemat riietust, sest kartsin, mida inimesed arvavad või ütlevad. Mäletan täpselt hetke, mil mu sõbrad aitasid mul sellest üle saada; olime basseini ääres ja ma kuumutasin oma pikkade lühikeste pükste ja kingadega üle. Üks mu sõber julgustas mind selga panema lühikesed püksid. Närviliselt tegin. Nad ei teinud sellest suurt numbrit ja ma hakkasin end mugavalt tundma. Mäletan selget vabanemistunnet, nagu oleksin raskuse maha võtnud. Siselahing, mida olin pidanud, sulas ära ja lihtsalt panin selga lühikesed püksid. Sellised väikesed hetked-kui mu sõbrad ja perekond otsustasid minu pärast mitte kära teha või asjaolu, et ma olen teistsugune-liitusid aeglaselt kokku ja aitasid mul oma proteesijalaga mugavalt hakkama saada.

Ma ei alustanud oma Instagrami eesmärgiga enesearmastust levitada. Nagu enamik inimesi, tahtsin ka mina lihtsalt jagada fotosid oma toidust ning koertest ja sõpradest. Kasvasin üles koos inimestega, kes rääkisid mulle pidevalt, kui inspireeriv ma olen – ja olin selle pärast alati kohmetu. Ma ei pidanud ennast kunagi eriti inspireerivaks, sest tegin lihtsalt seda, mida pidin tegema.

Aga minu Instagram sai palju tähelepanu. Olin postitanud fotosid proovivõtetelt, mille tegin modelliagentuuriga sõlmimise lootuses, ja see läks viiruslikuks. Sain peaaegu üleöö 1000 jälgijalt 10 000 jälgijani ja sain laviini positiivseid kommentaare ja sõnumeid ning meedia jõudis intervjuudeni. Olin vastusest täiesti rabatud.

Siis hakkasid inimesed mulle sõnumeid saatma nende oma probleeme. Kummalisel kombel aitas nende lugude kuulmine mind samamoodi nagu olin aidanud neid. Kogu tagasisidest julgustatuna hakkasin oma postitustes veelgi rohkem end avama. Viimase kahe kuu jooksul olen jaganud oma Instagramis asju, mida arvasin, et jagan ainult mulle väga-väga lähedaste inimestega. Aeglaselt olen aru saanud, miks inimesed ütlevad, et ma inspireerin neid: Minu lugu on ebatavaline, kuid samas kõlab see paljude inimeste vastu. Nad ei pruugi olla ühtegi liiget kaotanud, kuid nad võitlevad ebakindluse, mingi ebaõnne või vaimse või füüsilise haigusega ning leiavad minu teekonnal lootust. (Vaata ka: Mida ma õppisin väikeste võitude tähistamise kohta pärast veoautoga sõitmist)

Kogu põhjus, miks ma modelleerimisega tegeleda tahtsin, on see, et inimesed ei näe sageli välja nii, nagu nad fotodel näevad. Ma tean omast käest, millist ebakindlust tekib, kui inimesed võrdlevad end nende ebareaalsete piltidega-nii et ma tahtsin seda kasutada minu pilt selle lahendamiseks. (Seotud: ASOS vaikselt esitas amputeeritud mudeli oma uues Activewear kampaanias) Ma arvan, et see räägib kõvasti, kui saan teha koostööd kaubamärkidega, mis traditsiooniliselt kasutavad ühte tüüpi mudeleid, kuid soovivad lisada rohkem mitmekesisust. Oma jalaproteesi omades saan ma nendega vestlust veelgi arendada ja aidata teistel inimestel aktsepteerida asju, mis muudavad nad ka teistsuguseks.

Ülevaade